Hiina Eksportmaalid säsipaberil
Kaesolev töö esitati ettekandena Balti- ja Põhjamaade restauraatorite näitus-konverentsil 1999 Tallinnas ning on inglise keeles avaldatud konverentsi ettekannete kogumikus. Töö eesmärgiks oli välja selgitada sobivaim viis säsipaberi konserveerimiseks, mis vastaks materjali eripärale ja võimalikult vähe sekkuks selle olemusse. Töö tugineb materjali enese uurimisele, kirjandusele ja varasematele konserveerimiskogemustele KANUTis. Säsipaberi näol on tegemist Euroopa kultuurile eksootilise ja unikaalse materjaliga, mis ei ole võrreldav paberiga enamuse oma füüsikaliste omaduste poolest. Ekslikult on seda nimetatud ka riisipaberiks, mis võib tekitada segadust, kuna riisipaberi nime all tuntakse veel teisigi paberisorte. Säsipaber aga ei ole tegelikult paber vaid selle sarnane materjal, mida valmistatakse väikese puu oksasisesest säsist. Taime ladinakeelne nimetus on Tetrapanax Papyriferum. VALMISTAMINE Kolme aastase taime oksad lõigatakse pikemateks juppideks ja pannakse mõneks päevaks voolavasse vette. Säsi eraldamiseks lükatakse see koorest välja puupulga abil – säsi väljub umbes shampanja korgi kiirusel. Säsipulgad pannakse seejärel bambusevarre õõnsustesse, kus need kuivavad sirgeteks silindriteks. U. 7-10 cm säsipulgakestest lõigataksegi lehed. Selleks asetatakse pulgad spetsiaalsele lauale, mille mõlemas servas on u poole mm. kõrgune vasest äär. Terav nuga asetatakse üle laua nii, et see jääb toetuma vasest äärtele ning säsipulka hakatakse vastu nuga rullima, lõigates niimoodi pika riba. (Meenutab vineeri valmistamist) Ribad sirutatakse üksteise peal hunnikutes ja lõigatakse pärast väikesteks lehtedeks. Materjali olemusest lähtudes oleks säsilehte isegi õigem nimetada spooniks kui paberiks, ent kasutust on ta leidnud siiski pigem paberile omasel otstarbel. SISEEHITUS Erinevalt paberist, mis moodustub matseeritud tselluloosi kiudude kokkupressitud kihtidest, koosneb säsipaber parenhüümsetest taimerakkudest ja seetõttu vajab ka konserveerimisel erilist lähenemist. Säsiks nimetatakse taimevarre keskosas paiknevat kudet, mis moodustub avaratest toitaineid säilitavatest ja edasi kandvatest rakkudest. See võime tingib rakkude kompleksse struktuuri, mis on niiskuse suhtes väga tundlik. Pikad üleulatuvad rakud annavad tugevust ja plastilisust, et rakud saaksid paisuda ja kohaneda taime kasvule. Niiske säsi käitumine peegeldab neid omadusi meenutades käsna, mis kuivana on jäik ja märgudes paisub ning muutub plastiliseks. Säsipaberi leht koosneb rakukestadest, mida ei ole purustatud ega ka mitte pressitud – on vaid lastud kuivada. Seega moodustub säsipaberi leht habrastest rakuseintest, mille vahele jääb õhuruum, Märgununa on see õhuruum täidetud veega, sundides materjali paisuma, kuid samas toetades rakuseinu (ja lisades seega elastsust) – kuigi liigse märgumise korral võib vesi rakuseinu lõhkuda, seega ülemäära märgunud säsipaber on jällegi õrn. Ja veel üks iseloomulik omadus on säsipaberi võime säilitada värve – isegi vanemate maalide värvid on pika aja jooksul jäänud värsketeks ja ergasteks. Kui aga värv on kord juba säsipinnale kantud, ei ole seda enam võimalik kustutada ega üle maalimisega parandada. Ei ole teada, millal säsipaberit esmakordselt tootma hakati, aga aastast 1634 pärinevas Hiina autori teoses on mainitud paberi valmistamist säsist. Kirjutusmaterjalina on säsipaberit vähe kasutatud. Sellest on valmistatud kunstlilli, kasutatud karpide voodrimaterjalina, kuid peamiselt on tegemist siiski akvarellmaali alusmaterjaliga. Eksportartiklina on säsipaberit müüdud 19.saj. jooksul ja 20. algul esmalt Inglismaal siis USA`s, kui meremehed tõid palju eksemplare idast läände. Esimesed maalid säsipaberil valmisid Hiinas 19. Saj keskpaiku, (ca. 1837). Tegemist oli täpse pildimaterjaliga tolleaegse Hiina eluvaldkondadest: tavad, tegevusalad, fauna, flora ja kostüümid. See oli aeg, kui ainsad välismaalased, kes oma jala võisid Hiina pinnale tõsta olid kaupmehed ning arvatakse, et säsimaale toodeti eksportartiklitena nendele rännumeestele. Sellest ka nimetus – Hiina eksportmaalid. Kõnealused 5 albumit Hiina Eksportmaalidega kuuluvad Eesti Ajaloomuuseumile ja sisaldavad ühtekokku 49 maali säsipaberil. Konserveerimiseelne seisund Ühel albumil kaaned puuduvad, kaks on köidetud paberiga kaetud kaante vahele ja kahel albumil on siidiga kaetud kaaned. Igal albumil, nagu kombeks, on oma teema: 1. Siidköites album on pühendatud kostüümidele. Album koosneb kaheksast maalist, mis on helesiniste, paberile taustatud siidribade abil monteeritud idamaisest paberist albumilehtedele. Sama monteerimisviisi on kasutatud ka teise siidköites albumi puhul, mis sisaldab üheksat Hiina teekultuuri teemalist maali. Idamaine aluspaber, millele maalid on monteeritud on pH-ga 7,55 ja rahuldava heleda värvusega, kuid vähimaski kontaktis niiskusega imendub vesi silmapilkselt paberisse ja levib kiiresti mööda pikki kiude laiali, jättes ümber niiskunud piirkonna teravad kollased oreoolid . Maale raamistavad siidribad on taustatud õhukesele ida paberile ja kleebitud otstest maali nurkadele, mis omakorda on nurkadest kleebitud aluspaberi külge. Seega on maal neljast nurgast otseselt kinnitatud, mille tulemuseks on rebendid ja irdunud nurgad, kuna säsipaber reageerib väga aktiivselt õhuniiskuse muutustele, tõmbudes kuivades tugevalt kokku. Kuiva materjali hapruse tõttu on ka teiselaadseid kahjustusi: täkked, servarebendid ja pindmine tolm, mis aja jooksul on tunginud poorse materjali sisemusse. Kolmas album, paberiga kaetud köites, sisaldab üksteist maali Hiina tavadest, kujutades inimesi lohede ja laternatega. Neljas, samuti dekoratiivses paberköites album koosneb üheksast linde kujutavast maalist ja viimane koosneb kaheteistkümnest puuviljateemalisest maalist – sel albumil puudusid kaaned ja kokkuköidetud vihik oli paigutatud ühiste kaante vahele eelmise albumiga. See on ka põhjuseks, miks viimase albumi kahjustused on kõige suuremad; säsipind on tugevasti määrdunud – eriti kõige esimesel maalil. Kõik viimati mainitud kolm albumit olid monteeritud sarnaselt – ääristavaid siidribasid ei olnud kasutatud – maalid olid albumilehtedele kleebitud nelja serva pidi, mistõttu on ka fikseeritud olekust tulenevad kahjustused nende puhul märksa ulatuslikumad. Lõhkitombamised on kohati kogu serva ulatuses, palju esineb puuduvaid osi ja lisaks on liimaine tunginud materjali struktuuri ning jätnud plekid kogu serva ulatuses. Albumi lehed on ilmselt Euroopa päritolu paberist, koltunud ja pH-ga 4,72. Maalitud piirkond Säsimaalide pigmendid on väga erksad, kuid tundlikud veele, seega neid ei saa usaldada pikaajalise niiskuse tingimustesse. Suuremad piirkonnad tunduvad olevat maalitud lahjemate värvidega ning pisemad ornamendid sageli alumise värvikihi peale paksema värviga. Paksema tekstuuriga värv on täitnud säsi poorid ja paikneb reljeefsena materjali pinnal. Inimese ihu kujutavad piirkonnad: näod, käe- ja jalalabad on paksema roosa värviga maalitud säsilehe tagumiselt küljelt ja kumavad läbi piimja, läbipaistva säsilehe väga tõetruult. Silmad, ninad ja suud on aga jällegi maalitud esiküljelt nagu kogu ülejäänud kujutis. Maalitud piirkondades, eriti paksema värviga kaetud aladel on säsipind siin-seal lõhenenud, kuna ebastabiilsetes niiskustingimustes on värvikiht takistanud säsil vabalt paisuda ja kokku tõmbuda. Mõnede maalide tagaküljel võib näha parandusi säsipaberi tükikestega. Kuna mõnedel nendest tükkidest, mis paiknevad maalitud piirkonna all võib näha algupärase pigmendi jälgi, siis on loogiline järeldada, et ka parandused on algupärased – olles siis tehtud kas maalimise käigus tekkinud kahjustuste parandamiseks või juba säsilehe valmistamise käigus materjali enese defektide tõttu. Andmed varasemate konserveerimiste kohta KANUTis Aastal 1992 taustati ´KANUT´-is 9 kõnealustest maalidest paksemale jaapani paberile, mille paksus sarnanes säsipaberi omale. Aga selge on, et paks paber on säsilehest märksa tihedam. Ja tookord konserveerimine peatati, kuna tulemus ei olnud rahuldav. 1997.a. konserveeriti 3 maali. Neist 2 olid varem taustatud – paksust jaapani paberist taust eemaldati vaakumlaual niisutamise teel. Maalid taustati L2 Tissue le. see on õhuke (9g/m2), kuid märkimisväärselt tugevam materjal kui 9g.-ne jaapani paber, happevaba, kõrge niiskustugevusega ja õigel kasutamisel annab peaaegu läbipaistva tulemuse. Konserveerimiste järgselt oli näha, et paksemale jaapani paberile taustatud maalid kipuvad kaarduma. See võib muidugi saada probleemiks igasuguse taustamise korral, sest mida kuivem on õhk, seda tugevam on säsi kokkutõmbumine: Meie oludes tõuseb õhuniiskus harva 60%-ni, mis on aga omane idamaadele, kust kõnealune materjal pärit on – säsipaberile ongi sobiv niiskem keskkond. Kuivemates tingimustes maal tõmbub kokku ja kerge tausta olemasolul koolutab selle pisut ülespidi – õhuniiskuse tõustes aga heidab jälle kenasti siledaks. Kui aga taustamaterjal on tihedam, võib see kuivades oma tugevama jõuga kiskuda maali kaardu tausta suunas – ent õhuniiskuse muutumisele ei reageeri paks paber kaugeltki nii aktiivselt kui säsi. Seega ei tohiks taustapaber mingil juhul olla säsilehest tihedam. Kergekaalulise paberi puhul ei ole materjalide füüsikalised erinevused niivõrd teravad. Lisaks kalduvusele kaarduda oli paksule paberile taustatud maalidel muutunud ka säsile omane opaalne kuma. Maalid, mis said varasemalt taustalt eemaldatud, olid liigse käsitlemise käigus siiski kannatada saanud: paiguti võis tajuda rakkude deformeerumist. Seetõttu otsustati ülejäänud konserveeritud maalid jätta vähemalt esialgu puutumata. Kuna varasemate konserveerimiste meetod ei olnud vastavuses materjali olemusega, hakati neile kogemustele toetudes otsima sobivamat meetodit, uurides selleks materjali struktuuri ning teemakohast kirjandust, mida pole eriti palju. Saadud praktiliste kogemuste põhjal võis järeldada, et: 1.Kuna tegemist on amorfse materjaliga, siis oleks raske teostada lokaalseid parandusi: paranduse piirkonnas tekkivaid pingeid oleks raske kontrollida ja siledaks saada. Need probleemid on lahendatavad kerge toestuse abil. Taustamaterjal peab olema säsist kergem, ilma võrgujalgedeta ja soovitavalt ilma kiusuunata. L2 Tissue, mis on õhuke ja kerge, kuid kõrge niiskustugevusega, osutus sobivaimaks. 2.Taustamisel tuleb kliistri kiht alati kanda taustamaterjalile ja mitte iialgi originaalile, kus liimaine võib tungida struktuuri ebaühtlaselt ja liiga sügavale. 3.Igasugune surve säsile võib materjali struktuuri pöördumatult kahjustada. 4.Niiske materjali venitamine, samuti liigne niiskus võivad põhjustada taustatud maali kaardumise ja ka pragunemise peale kuivamist. Konserveerimisprotsessid Kõigepealt on maal tarvis eemaldada esialgselt albumilehelt Reegilna on need kinnitatud albumilehele riisitärklise või lahja loomse liimiga. Liimitud piirkonna peale asetatakse õrnalt niiske kitsas, vatist keeratud ribake ja lastakse sel toimida, kuni niiskus läbi säsipaberi tungides pehmendab liimaine selle all. Õrnalt niiskunud säsipaberi servad on elastsemad ning maali saab spaatli abil aluspaberi küljest eemaldada. Materjali struktuuri sisemusse tunginud liimainet praktiliselt enam eemaldada võimalik ei ole. Et saaks edasi minna maali taustamise ja parandamise juurde, tuleb maal eelnevalt niisutada Kuna pulverisaator võib toota veepiisakesi ja põhjustada pigmentide levimist, sai valitud niisutamine Sympatexil (sünteetiline vilt, mis on kaetud membraaniga, mille imeväiksed augud lasevad läbi vaid veeauru. Võimaldab ühtlast ja õrna niisutamist ilma, et objekt märguks). Märgade filterpaberite pakk (4-6 lehte) kaetakse üleulatuva Sympatexitükiga. Seejärel pannakse säsimaal kaitsvate Holytexilehtede vahele ja asetatakse membraanipinnale. Kogu pakk kaetakse kilega ja säsimaal jäetakse sel kombel aeglaselt, kuid ühtlaselt niiskuma umbes 3 tunniks – võib märgata, et juba tunni möödudes hakkab aurustumine säsile mõju avaldama – materjal hakkab lokkima ning muutub nõtkemaks, kuid pinna puudutamisel tekkiv heli on ikka veel kume, nagu kuival materjalil, seega ei ole niiskus veel jõudnud kõikjale. Teisest küljest ei tohi niisutamiseperiood olla liiga pikk, kuna säsi paisub siis liialt palju ning peale taustamist kuivamise käigus võib materjal lõheneda. Ca 3 tunnine niisutusaeg tundub olevat kõige optimaalsem, kuigi lähtuda tuleb siiski konkreetse lehe iseärasustest ja jälgida materjali käitumist. Järgneb Taustamisprotsess L2-st lõigatakse säsimaalist pisut suuremamõõtmeline tükk ning asetatakse sama suurele Holytexi lehele,mis toimib kandjana. L2 niisutatakse ja kaetakse lahja nisutärklise kliistriga. Kordan veelkord, et mitte kunagi ei kanta kliistrit originaalile. Seejärel asetatakse niiskunud originaal liimipinnale ja kaetakse L2 või Holytexi lehega. Läbi selle kaitsva lehe on võimalik ebatasasusi siluda pehme pintsli abil või sõrmeotstega – igal juhul vältides surve avaldamist. Samuti tuleb vältida igasugust venitamist. Rebendite servad asetatakse ettevaatlikult kokku ilma särfimise ja silumata. Säsilehed võivad olla erinevad, kuna neid valmistati erineva kvaliteediga – mõned lokivad vähem, mõned rohkem ja läbi Holytexi silumine võib olla raske. Kui pigmendid on piisavalt stabiilsed, võib maali pöörata kummuli ja õhumullikesi välja siluda tagaküljelt läbi L2 tausta, kus need on paremini näha. Kasutada võib niisket vatitükki. Teatavat pindmist puhastust on mõeldav teostada just selles faasis, kus säsileht on niiske ja elastne, ent samal ajal sile ja fikseerunud tööpinnale, kuigi - igasugused abrasiivsed meetodid säsipaberi puhul on välistatud. Säsimaali pind kaetakse kaitsva L2 lehega, läbi mille ilma kujutiseta säsipinda õrnalt pühitakse niiske vatitükikesega, aga alati hoolega hoidudes venitamisest või surve avaldamisest. L2 kaitsva materjalina on ka sel puhul hästi abiks, kuna see materjal praktiliselt ei veni. Pühkimise suuna määrab ära materjali struktuur: materjali poorne struktuur moodustub rakukestadest ja paistab, et tugevamad rakuseinad jooksevad piki taimevart, moodustades justkui kanaleid, mis jaotuvad rakkudeks märksa õrnemate seinte abil. See suund langeb kokku lõikenoa jälgedega, mis säsilehel on nähtavad ja sellega paralleelne peaks olema ka pühkimise suund pinna puhastamisel. Kuna maalid on olnud kinnitatud albumilehele, on suurem osa mustusest ladestunud fassaadi poolele ning muutliku õhuniiskusega tingimustes on see võinud tungida sügavamale materjali struktuuri. Säsilehe sisemus aga, kus paljud rakuseinakesed on purunenud, on justkui labürint ning sinna tunginud mustuseosakesed ei pruugigi leida enam teed tagasi pinnale. Surve avaldamine pühkimise ajal võib struktuuri veelgi lõhkuda ja ka mustuse sellesse jäädavalt lukustada. Aga alt ülespoole liikuv niiskus võib aidata vähemalt osal mustusest pinnale liikuda, kus see vatiga läbi L2 ära pühitakse, seega on pindmise puhastamise protsessil mõtet umbkaudu seni, kuni tausta kliistrist tulenev niiskus pinna suunas liigub. Kujutisega alal pühkimisliigutusi teha ei tohi, kuna pigmendid on niiskustundlikud. Kui õhuniiskus on piisav ja maal ei kuiva liiga kiiresti, on ka parandused mõistlik teha selles faasis: soovitavalt muidugi säsipaberi tükkidega. Kuna meil neid nappis, sai kasutatud ka võimalikult sobiva tihedusega jaapani paberit, mis aga ideaalilähedane ei ole. Kui aga maal kipub kuivama ja parandamist jätkata ei saa, on seda võimalik teha ka sirutamise faasis, kuid enne seda jäetakse taustatud säsimaal üleöö kuivama ilma igasuguse surve või sirutuseta, soovitavalt kahe Sympatexi lehe vahel, mis aitavad protsessi aeglustada.Võimalus kuivada enne lõplikku sirutamist, aitab liimil paremini fikseeruda ja vähendab sirutusjärgset kaardumise võimalust. Järgmisel päeval niisutatakse taustatud säsimaal uuesti Sympatexi kompressil – seekord aga vähem: 1,5-2 h. Sirutamine Kui taustatud originaal on uuesti niiskunud, asetatakse see sirutusalusele, mille pinnal on kaitsev Holytexi leht. Maal kleebitakse aluse külge L2 nelja serva pidi. Seejärel on võimalik veel teostada vajalikud parandused. Maal jäetakse sirutusalusele stabiliseeruma vähemalt kümneks päevaks ilma surveta. Algul võib maali pinna katta Sympatexiga, et värvipinna kuivamine ei toimuks liiga kiiresti. Retusheerimine, kus vaja teostatakse vahetult enne maali eemaldamist sirutusaluselt. Köide Käsitsemise seisukohalt soovitatakse säsimaale säilitada üksiklehtedena eraldi happevabades ümbrikutes, kus iga maal monteeritakse eraldi tugevamale alusele, sest ka albumilehe keeramine võib põhjustada hapra materjali murdumise. Antud muuseumi kollektsiooni puhul otsustati üks album siiski taastada oma esialgsel kujul, näidisena säsipaberil eksportmaalide algupärasest vormistusest. Hiina eksportmaalid on traditsiooniliselt monteeritud dekoratiivseis siidköiteis albumitesse. 19.saj. keskpaigast alates köideti albumid Euroopa stiilis ja maalid monteeriti hea kvaliteedilisele Hiina või Euroopa paberist albumilehtedele. Mõned säilinud kaaned on kaetud riide või dekoratiivse paberiga, kuid sageli on need asendatud uute köidetega läänes. Halvakvaliteedilised Euroopa materjalid on suure tõenäolsusega juba hilisemat päritolu. Kõnealusel juhul võivad siidköites albumid olla algupärased, kuna kasutatud materjalid on idamaise päritoluga: kaane siid ja montaazhiribade siidkangas, mis on toestatud idamaise paberiga. Ülejäänud albumid võivad olla hiljem köidetud. Kasutatud on halvakvaliteedilisi Euroopa materjale ja maalide monteerimisviis on vägagi ebasobiv. Kuna siidköites albumite idamaisest paberist lehtedel tekkisid teravad kollased oreoolid vähimagi märgumise korral, oleks see saanud probleemiks maalide monteerimisel albumilehtedele – seega otsustati taastatavale albumile valmistada uus jaapani paberist sisuplokk. Kõik säilinud kaaned parandati ja säilitatakse maalide juures. Maalide monteerimine albumilehtedele Taustatud maalid viimistleti ja monteeriti ühe albumi lehtedele ning ülejäänud paksemale happevabale arhiivipapile õhukese jaapani paberiga taustatud siidribade abil. Algupärased siidribad pesti filterpaberipakil ja taustati täiendavale õhukesele jaapani paberile. Uute siidribade valmistamiseks tooniti naturaalne õhuke siidkangas esialgsetega sarnast tooni ja taustati samuti jaapani paberiga. Peale kuivamist lõigati materjal sobiva pikkusega ribadeks. Kasutatud monteerimisviis: Kuna säsi on eriliselt tundlik õhuniiskuse muutustele, võib selle kalduvus paisuda ja kokku tõmbuda põhjustada materjalis ulatuslikke kahjustusi juhul, kui materjali liikumine on mingilgi moel takistatud. Seetõttu lõigati siidribad mõlemast otsast 1cm pikemad kui maali serv. Pikemad otsad pöörati tagasi ja sel moel oli võimalik vaid ribade tagasi pööratud otsad omavahel kokku kleepida ja liimiga albumilehele kinnitada. Maal jäi seega otsekui raamistuse sisse, olles ise seejuures otseselt fikseerimata. Kokkuvõtteks võib öelda, et säsimaalidega kokkupuutumisel on esmätahtis olla teadlik materjali struktuuri põhiolemusest: säsipaber on ülimalt tundlik õhuniiskuse muutumisele. Konserveerimise ja ka säilitamise meetodid peavad vastama materjali eripärale. # Säsimaalide taustamine õhukesele materjalile võib korraga lahendada suurema osa probleeme säsipaberi konserveerimisel. L2 Tissue on selleks sobiv materjal oma kerguse, ent sealjuures üsna hea märgtugevuse tõttu. # Võimalikult tuleb vältida liigset sekkumist, kuna materjali amorfne struktuur on pöördumatult kahjustatav. # Niisutamine olgu minimaalne ja ühtlane: Sympatexi kasutamine on sobiv viis. # Konserveerimisel on mõistlik kasutada kandvaid ja kaitsvaid materjale: sobivad Holytex ja L2 # Säilitatavad säsimaalid peaks olema monteeritud tugevamale alusele, et vältida kahjustusi käsitlemisel: säsipaber üksi on liiga habras. # Monteerimisviis ei tohi säsilehte ennast otseselt alusmaterjalile fikseerida: säsile peab jääma võimalus õhuniiskuse muutudes vabalt paisuda ja kokku tõmbuda. # Õppe- ja eksponeerimise eesmärgil on soovitatav säilitamisviis üksiklehtedena, mis alusele monteerituna paiknevad eraldi happevabades kaitseümbristes. # Säsimaalide säilitamisel peab õhuniiskus olema hästi kontrollitud ja stabiilne: säsipaber on küllalt elastne üle 60% RH tingimustes, kuid alla selle, mis on Euroopa ja Ameerika interjööridele omasem, muutub materjal hapraks. Konserveeritud säsimaali säilimise tagavad õige monteerimisviis, stabiilne ja piisavalt niiske keskkond ning heaperemehelik kohtlemine. |