Paberivalmistamise kunsti on Aasias tuntud juba mitusada aastat enne meie ajaarvamist ning kuni tänaseni on see materjal idamaade kultuuris auväärsel kohal. Mööda Siiditeed ning vallutusretkede tulemusel levis paberivalmistamise oskus esmalt araabiamaadesse ja sealt edasi Euroopasse. Läänemaailm võib traditsioonilise käsitsi valmistatud paberi algusajaks lugeda 10. ja 11. sajandit, mil rajati esimesed paberiveskid Hispaanias ja Itaalias. Mõistagi sai traditsioon siin oma näo tulenevalt kohalikest tingimustest ja toorainest ning Euroopas käsitsi valmistatud paber erineb tänaseni oluliselt sellest, mida valmistatakse idamaades, kus peamiseks tooraineks on mooruspuu niinekiud. Euroopas, kus mooruspuu ei kasva, valmistati paberit esmalt kangajääkidest, mis keskajal olid valdavalt puuvillast, linast ja kanepist. Sellest ka nimi – kaltsupaber. Kangaid mädandati pikalt, seejärel pesti ja tambiti vees seni, kuni materjal oli lagunenud kiududeks. 19-sajandil alanud tööstusrevolutsioon tõi kaasa masintoodetud paberi. Ajaloolise pütipaberi peamisi erinevusi hilisemast liinitootest seisneb just tooraines, mida masinaga tootmiseks oli vaja korraga suurtes kogustes – see on põhjus, miks paberit hakati tootma puidust. Puitunud toorainest saab aga paberikiudu üksnes tugeva mehhaanilise ja keemilise töötluse käigus, paraku kahjustab selline töötlus ka kiu struktuuri ja saadav paber pole enam nii elastne ega vastupidav nagu traditsiooniline kaltsupaber. Tänapäeva tehnoloogiate tingimustes ja meie elukeskkonda säästva maailmavaate kontekstis väärib senisest märksa suuremat tähelepanu paberitööstuses puidu kõrval toorainena ulatuslikum kanepi kasutusele võtmine. Käsitsi paberivalmistamise traditsioon on ka tänapäeval laialt levinud ja kasutust leidnud ennekõike idamaades, kus masinpaber pole kunagi seda käsitöötraditsiooni päriselt välja tõrjunud ning kus käsitsi valmistatud paberid on alati olnud hinnatud nii esemete valmistamisel, kunsti ja kalligraafia meediana kui ka monteerimistehnikates ja restaureerimises. Paberlaternad, lükanduksed, lehvikud ja päevavarjud on Oriendi kaubamärkideks tänini. Euroopa pütibaberikunsti viljeletakse tänapäeval peamiselt kunsti kontekstis ning ajaloolise traditsiooni säilitamise eesmärgil: Euroopa auväärseim paberiveski Fabrianos tegutseb tänaseni töötava muuseumina ning selle kunsti viljelemise keskusena. Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal valmistatud pütipabereid müüakse lehtedena ja on nõutud peamiselt graafika- ja köitekunstnike ning restauraatorite seas. Eriotstarbeliste paberite omadused on hoolikalt välja töötatud tooraineid ja valmistamisviise varieerides. Euroopas valmistati keskajal paberit messingtraatidest punutud võrgul, millest paberisse jääva mustri – vastu valgust vesimärgina nähtava võrgujäle abil tunneme esmasel vaatlusel ära ajaloolise käsitsi valmistatud paberilehe. Teiseks käsitsi valmistatud poogna iseloomulikuks tunnuseks on lehe sujuvalt ebaühtlane serv, mis moodustub, kui kiud kogunevad vee võrgust läbi nõrgumisel kimbukestena paberilehe serva. Käsitsi valmistatud paberilehel on alati ka unikaalne ja kordumatu faktuur.
Mõnusa harrastusena on paberit võimalik valmistada ka vanapaberit taaskasutades või pea igast taimest, mis kasvab su koduaias, isegi seentest! Enamik neist ei anna küll vastupidavat paberilehte, kuid pakuvad huvitavaid tulemusi eksperimenteerimisel ja palju inspiratsiooni.